Haridusliku erivajaduse mõiste on lai. Hariduslikuks erivajaduseks võib pidada kõiki, kellel on raske teiste õpilastega samas rütmis, ruumis või meetodil õppida.
Erivajaduse tuvastamiseks ei piisa vaid õppeaine omandamiskiiruse jälgimine. Tähtis on mõista probleemide põhjust.
Mul on olnud algkoolis ühes grupis kaks õpilast, kellel olid kirjalikud tööd rasked. Suuliselt olid mõlemad tublid. Kohe alguses kahtlustasin ühe õpilase puhul logopeedilist probleemi, sest ta eksis palju sulghäälikutega (pehme-kõva). Klassijuhataja tunnistas, et ka temal on samad kahtlused. Kool pakkus õpiabi. Õpiabi õpetaja täheldas lisaks keskendumisraskusi. Niisiis oli kahtlustada nii vähest kodust tuge kui ka logopeedilist probleemi. Sellel õpilasel olid tihti tegemata ka kodutööd. Vestluses lapsega selgus, et tihti ta hakab õppima alles õhtul hilja, kui vanemad koju jõuavad. Kahjuks selle lapse vanemad ei soovinud tollal pöörduda Rajaleidjasse väites, et laps peab lihtsalt rohkem õppima. Ka mina kirjutasin oma murest lapsevanematele. Veidi aega pärast minu kirja soostusid lapsevanemad võtma Rajaleidjaga ühendust. Loodame, et pere leiab sealt abi.
Teise õpilase puhul ei olnud täheldada spetsiifilist õpiraskust. Tundus, et ta ei valmistunud tundideks piisavalt. Tihti olid kodutööd tegemata.
Selliste õpilaste pohul, kellel on raske koolis hakkama saada, aga põhjust pole uuritud, on küsimus, kuidas neid hinnata. Meie koolis on 2. klassist alates numbriline hindamine. Kui õpilasi, kellel on õppimisega raskused kas õpioskuste puudumisel või muul põhjusel, hinnata samal moel kui teisi, võib see tuntavalt vähendada motivatsiooni, sest ootused on suuremad kui sel hetkel nende õpiase suutlikus neid ootusi täita.
Mõlema õpilase puhul hakkasin kooli juhtkonna ja lapsevanemate nõusolekul kasutama diferentseeitud hindamist või vähendatud õppemahtu. Tunnis tegid nad sama programmi kui teised ning ka kodutööde maht jäi samaks. Hindelistes töödes aga jätsin õppida vaid peamise. Kui etteütluses olid õppida nii sõnad kui ka laused, siis nemad pidid õppima korralikult selgeka vaid sõnad. Töö ajal tegid nad kõike teistega koos (nende erinevus ei paistnud silma), aga hindasin tööst vaid ühte osa. Mõlemal vähendas see stressi. Samuti said nad keskenduda peamisele ja selle paremini selgeks. Kuna mõlemad tegid siiski kaasa kogu töö, siis oli näha, et sellega seoses paranes ka lausete kirjutamise oskus. Lisaks käisid nad kord nädalas konsultatsioonis, kus keskendusin õpioskuste arendamisele. pakkusidn soovitusi, kuidas iseseisvalt õppida (väga vajalik, kui kodune tugi pole piisav), kordasin õpitavad teemad üle, et kontrollida, kas nad aru saavad, aitasin vajadusel kodutöödega. Kaks kuud hiljem suutis üks õpilane edukalt jätkata teistega samas tempos. Ka teisel õpilasel paranesid tulemised. Mõlemad hakkasid ka korralikumalt kodutöid tegema. Viimane võib olla parenud tugi kodus, aga ka üldisem positiivsem suhtumine õppetöösse.
Sarnast meetodit olen kasutanud ka õpilastega, kes liituvad võõrkeelegrupiga hiljem ja on seega teistest maas. Tunnis olen siis sunnitud rääkima rohkem eesti keeles (võõrkeeletunnis räägin nii palju kui võimalik võõrkeeles), aga tundi teen samas tempos kui alati, aga nendele kohandan kodutöid ja hindelisi töid ja hindelisi vastamisi nende taseme vastavaks. Lihtsustan tekste, jätan luuletustelt õppida lühema jupi jne.
Ühel mu õpilasel on Aspergeri diagnoos. Raske on hinnata, kes on rohkem teiselt õppinud. Mul on tunne, et mina ise olen väga palju õppinud tänu temale klassi paremini jälgima, olema paindlikum ja kannatlikum ning oma väljendustes selgem.
Too õpilane on parim näide, kuidas Aspergeri sündroomiga võib ühiskonnas hakkama saada. Praegu teismeeas oleva noormehe puhul ei pruugi ta erisus üldse silma torgata. Siin on olnud aga suurepärane koostöö vanemate, tugiisiku ja kooli vahel. Väga palju on toeks olnud tugiisik, kellelt olen palju õppinud sotsiaalsete erivajaduste kohta.
Kõige tähtsam on nii erivajadustega õpilase kui ka kõigi teiste õpilaste jaoks turvalisus. Seega on pidevalt vaja mõista, mis teeb õpilase jaoks keskkonna turvaliseks. Suur osa soovitusi, mis kehtivad erivajadustega pilaset jaoks, kehtivad ka kõigi teiste puhul.
Tähtis on anda selgeid korraldusi ja teiste õpilaste juuresolekul diskussiooni mitte laskuda
Hea on teha kokkuleppeid ja saada ka õpilane nendega nõustuma. Kokkulepetest peab kinni pidama ka õpetaja!
Vestlustele peab järgnema korduv vestlus, kus vaadatakse üle eelmised kokkulepped ja tehakse vajadusl uued kokkulepped. Kui õpilane teab, et õpetaja ei unusta vestlust vaid tuleb selle juurde tagasi, tunneb ta suuremat motivatsiooni kokkuleppeid ka pidada.
Õpilastel, kes tunnevad ennast mingil põhjusel tunnis halvasti (keegi ütles midagi, töö läks halvasti jne), luban minna klassist välja rahunema. Pärast leian aega õpilasega rääkida, et teada saada, mis tunnis häiris et vajadusel kas enda käitumist muuta, jälgida klassis suhteid või muul moel õpilast aidata.
Klassis olen pannud keerulisemad õpilased ettepoole ja servale et neid oleks lihtsam suunata ja et see samas ei torkaks ülejäänud klassile liigselt silma. Pean arvestama, et õpilane võib kohe mitte kuuletuda ja pean oma soovi korduvalt sõnastama. Ka siis on päevi, kus koostöö ei laabu. Liigselt samas õpilast survestada ei saa, sest siis võib õpilane oma vastumeesust näidata intensiivsemalt (õpiku maha viskamine, klassis ringi jalutamine, lollitamine)
Probleemide korral on individuaalsetest vestlustest rohkem kasu kui grupivestlustest. Grupis võivad hakata grupi rollid mõjutama õpilase hoiakuid. Individuaalselt on õpilased tihti avatumad ja se suurendab usaldust õpetaja ja õpilase vahel.
Kõiki probleeme ei saa kooli üksinda lahendada. Käitumisraskuste põhjus võib olla õppeained ülejäänud klassist mahajäämine. Siis on raske tunnis hakkama saada ja selle asemel, et abi küsida, hakkavad tundi segama. Ühel õpilasel kahtlustame kerget ATHd, nimelt on õpilane rahutu, ei püsi oma kohal, reageerib intensiivselt kõigele, mis klassis toimub, samas suudab keskenduda, kui tegevus huvitab, näiteks on hea fantaasiaga ja suudab kirjutada suurepäraseid kirjandeid. Tihti on tal ka kodutööd tegemata. Eriti rahutu on tundides, kus tal on aine omandamine raskem. Hetkel tegeleme lapsevanematega, et nad jälgiksid kodutööde tegemist ja vajadusel aitaksid. Lodoame, et kui ta tunneb ennast tunnis kindlamalt, paraneb ka käitumine.
Kahjuks ei olenud koolis pool aastat kooli psühholoogi ja seega oli raske abi saada. Õnneks on uus psühholoog tööl ja saab meid toetada.
Kõikide erivajaduste puhul, sõltumate erisuse suurusest, on tähtis klassi kliima. Kohe, kui on näha, et klassis tekib teema vastu huvi, tuleb selgitada, milles erinevus seisneb. Tähtis on näidata, et teisel on selle pärast raskem ja selgitada, kuidas klasikaaslased saavad aidata. teised õpilased võivad tunda ebaõiglust: "Miks tema sab vähem õppida?", "Miks temal lastakse seda teha?", "Miks temal on teine õpetaja abiks (tugiisik) ja meie peame ise hakkama saama?" Sõltuvalt olukorrast võib olukorda selgitada kogu klassile või teha selgitustööd individuaaaalselt. Meid häirivad eeskätt asjad, mida me ei mõsta ja seega on selgitustöö alati hea.
Palju abi olen saanud teistelt õpetajatelt (kogemused maksavad!), koolipsühholoogilt, tugiisikult, juhtkonnalt, internetist.
http://elf.ee/ath/
http://hev.edu.ee
https://www.autismeesti.ee/
Hea ülevaatlik oli selleteemaline sisekoolitus vt. Lisad
Kõikide probleemide puhul tuleb meeles pidada, et muutused käivad väikeste sammudena ja tasub rõõmustada iga saavutuse üle ja õpilast nende eest kiita.
Comments
Post a Comment