Mina õpetajana

Tallinna Toomkoolis hakkasin tööle 2016. aastal, tulles tagasi Iisraelist. Kuigi olen prantsuse filoloog ja varem õpetasin just prantsuse keelt (2005-2009 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis), siis pakuti Miikaeli Ühendusest mulle inglise keele õpetaja kohta Tallinna Toomkoolis. Olen kogu oma teadliku elu inglise keelt õppinud ja rääkinud. Pakkumine oli huvitav, sest võimaldas ennast arendada ka inglise keele suunal.

Olen leidnud, et õpetamine on omamoodi anne. Kuigi õpetaja peaks teadma oma eriala suurepäraselt, siis pean kõige tähtsamaks õpetamises siiski oskust õpilasi suunata, neid mõista ja oma ainet  vajadusel väga lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. 

Õpetajana olen ka leidnud, et me ei tea kunagi piisavalt. Seega peame alati juurde õppima. 

Õpetajana sõnastasin juba mitu aastat tagasi oma eesmärgi: "Olen oma tööga hakkama saanud, kui see, mida nad tunnis on õppinud aitab neid tulevases elus." Selles lauses ei ole viidet ainele, mida õpetan. Nimelt olen leidnud, et tihti on kõige tähtsamad need tunnid, mida ma ei ole ise kavandanud, vaid kus õpilased on ise tõstatanud teemad, mida oleme siis üheskoos lahanud. Selline tund oli pärast "pronksiööd", kui 6. klassi õpilased küsisid, miks selline olukord üldse tekkida sai. Vestlesime sõnavabadusest, meediast, inimeste valikutest ja erinavatest  maailmadest, kus võivad elada ka naabrid. Usun, et see tund arendas õpilaste empaatiat, sotsiaalseid oskusi ja maailmavaadet rohkem kui tavaline keeletund oleks seda teinud. Jah, prantsuse keelt nad selles tunnis ei õppinud.

Teine hea sõnastus õpetajatöö eesmärgist tuleb isiklikult soovist: "Üritan kasvatada noori, keda tahaksin oma laste sõpradeks, naabriteks, kolleegideks." Selline isiklik lähenemine hoiab motivatsiooni ka keerulistel hetkedel.

Veidral moel olin õpetajana alustades enesekindlam kui praegu. Esmase hirmu taandasid mõtted, et mina tean ja nemad mitte ning mina olen see, kes hinde paneb.

Mida aeg edasi, seda rohkem näen, et hinne ei puugi midagi paremaks muuta ja sotsiaalsete suhete arendamise juures on oskus õpilasi ära kuulata ning neid suunata palju tähtsam kui teadmised. See oskus aga tuleb vaid ajaga ja eeskätt just keerulistes olukordades. 

Niisiis olen muutunud õpetajana paindlikumaks ja julgen ning oskan rohkem abi ja nõu paluda.