Skip to main content

Mina õpetajana

Tallinna Toomkoolis hakkasin tööle 2016. aastal, tulles tagasi Iisraelist. Kuigi olen prantsuse filoloog ja varem õpetasin just prantsuse keelt (2005-2009 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis), siis pakuti Miikaeli Ühendusest mulle inglise keele õpetaja kohta Tallinna Toomkoolis. Olen kogu oma teadliku elu inglise keelt õppinud ja rääkinud. Pakkumine oli huvitav, sest võimaldas ennast arendada ka inglise keele suunal.

Olen leidnud, et õpetamine on omamoodi anne. Kuigi õpetaja peaks teadma oma eriala suurepäraselt, siis pean kõige tähtsamaks õpetamises siiski oskust õpilasi suunata, neid mõista ja oma ainet  vajadusel väga lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. 

Õpetajana olen ka leidnud, et me ei tea kunagi piisavalt. Seega peame alati juurde õppima. 

Õpetajana sõnastasin juba mitu aastat tagasi oma eesmärgi: "Olen oma tööga hakkama saanud, kui see, mida nad tunnis on õppinud aitab neid tulevases elus." Selles lauses ei ole viidet ainele, mida õpetan. Nimelt olen leidnud, et tihti on kõige tähtsamad need tunnid, mida ma ei ole ise kavandanud, vaid kus õpilased on ise tõstatanud teemad, mida oleme siis üheskoos lahanud. Selline tund oli pärast "pronksiööd", kui 6. klassi õpilased küsisid, miks selline olukord üldse tekkida sai. Vestlesime sõnavabadusest, meediast, inimeste valikutest ja erinavatest  maailmadest, kus võivad elada ka naabrid. Usun, et see tund arendas õpilaste empaatiat, sotsiaalseid oskusi ja maailmavaadet rohkem kui tavaline keeletund oleks seda teinud. Jah, prantsuse keelt nad selles tunnis ei õppinud.

Teine hea sõnastus õpetajatöö eesmärgist tuleb isiklikult soovist: "Üritan kasvatada noori, keda tahaksin oma laste sõpradeks, naabriteks, kolleegideks." Selline isiklik lähenemine hoiab motivatsiooni ka keerulistel hetkedel.

Veidral moel olin õpetajana alustades enesekindlam kui praegu. Esmase hirmu taandasid mõtted, et mina tean ja nemad mitte ning mina olen see, kes hinde paneb.

Mida aeg edasi, seda rohkem näen, et hinne ei puugi midagi paremaks muuta ja sotsiaalsete suhete arendamise juures on oskus õpilasi ära kuulata ning neid suunata palju tähtsam kui teadmised. See oskus aga tuleb vaid ajaga ja eeskätt just keerulistes olukordades. 

Niisiis olen muutunud õpetajana paindlikumaks ja julgen ning oskan rohkem abi ja nõu paluda. 

Comments

Popular posts from this blog

CV

Nimi: Mari Loit Sünniaeg ja -koht: 29.09.1982, Tallinn Aadress: Videviku 29-17, Tallinn 10139 Telefon: 55524643 E-post:  kartulimardikas@gmail.com Haridus:  2000-2007  Tartu Üliko ol, p rantsuse keel ja kirjandus, bakalaureuse kraad    (Tunnistus lisas) 2003-2004 Erasmus programm Université Paris XIII 1997-2000 Tallinna Prantususe Lütseum   1989-2007   Tallinna Inglise Kolledž (varem Tallinna 7. keskkool)          Täiendkoolitus:  2018  SA Kiusamisvaba Kool:  KiVa stardikoolitus koolide KiVa-meeskondadele 2018 HITSA:  Tuleviku õpetaja: Õpikeskkonna ja hindamise kujundamine digiajastul 2018 Eesti Punane Rist: 16-tunnine esmaabikoolitus 2017 EELK Perekeskus: Positiivse ja vägivallavaba vanemluse toetamine läbi kooli 2009  Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus: P rantsuse keele riigieksami suulise osa läbiviimine ja hindamine 2008 Merlecons ja Ko OÜ: Arenguvestluse läbiv...

Lisaküsimused

Tere! Tänan mu blogi läbilugemise eest! Standardist tulenev pädevuse osa: “Kirjeldab rühma ja õppija õpivajaduste analüüsimise meetodeid ja teoreetilisi aluseid.” Millisel kujul jõuavad teiste õpetajate kommentaarid ja hinnangud Teieni – meetod, analüüs? Meie kool on väike ja suhtlemine teiste õpetajatega tihe. Preaguseni olen saanud vajadusel teiste õpetajatega maha istuda ja nende arvamust küsida. Niisiis tulevad aineõpetajana teiste õpetajate hinnangud ja tähelepanekud läbi vestluste. Näiteks ravitakse ühel õpilasel depressiooni. Seda teades jälgin tunnis tema tuju ja valmisolekut kaasa töötada. Üritan tema meeleolu tõsta ja teda kiita, et parandada tema enesehinnangut. Kui näen, et tal on väga raske tunnis olla, luban teha tööd isesesvalt puhkeruumis. Kui näen, et tal on raske, informeerin sellest ka järgnevate ainete õpetajaid, et nad teaksid juba eelnevalt sellega arvestada. Ühe õpilase klassijuhataja palus lasta õpilas...

Õppimise ja arengu toetamine

Arvestamine õppija erivajadutega Klassi ees seistes ei tohi unustada, et tegelikult ei õpeta me ju mitte klassi, vaid õpilasi.  Kui tundi ette valmistades peab õpetaja lähtuma grupi keskmisest tasemest, siis sageli on gruppides õpilasi, kellele see keskmine tempo on kas liiga kiire või liiga aeglane. Nõrgemad õpilased vajavad tihti individuaalset lähenemist. Olen leidnud, et kui vanematel õpilastel jääb tihti vajaka valmisolekust pingutada, siis noorematel õpilastel (1. kooliaste) tasub arendada õpioskusi. Näiteks näitan erinevaid mooduseid, kuidas lihtsustada sõnade õppimist. Siinkohal tasub vaadata õpilase õpistiili, sest mõnel toetab õppimist rohkem läbikirjutamine, mõni õpilane tahab endale sõnu tähthaaval ette lugeda, vahel aitab muude seoste otsimine, võrdlemine teiste sarnaste sõnadega. Need oskused jäävad õpilasele kogu eluks, ja on seega kõige tähtsamad. Olen leinud, et sellest on rohkem abi kui palvest lapsevanematele oma last toetada. Nõrgemate õpilastega ole...