Õpikeskkonna kujundamine

Füüsiline õpikeskkond

Õpetanud olen eeskätt koolides, kus igal klassil on oma klassiruum. Oma ruum annab õpilastele võimaluse tunda ennast kodusemalt. Olen lubanud õpilastel tuua sinna diivan, kus ennast vahetunnis mõnusalt tunda ja hoida klassis veekeedukannu, kruuse ja teepakke. 

Pidevalt ühes ruumis olemine on probleem, kui õpilaste omavahelised suhted on halvad või õpilased ei kasuta saadud vabadust vastutustundlikult. Näiteks olen pidanud eemaldama klassist kühvli ja harja, sest õpilased hakkasid neid klassis loopima ja nendega vehkima ohustades sellega kaasõpilasi. Sel puhul on olnud individuaalsetest vestlustest rohkem kasu kui klassi koosolekutest, sest üheskoos vahel suhtlemis-ja käitumisprobleemid võimenduvad, aga ükshaaval ollakse tagasihoidlikumad ja rohkem altid oma tegevust ja tagajärgi analüüsima.

Klassi paigutus sõltub eesmärgist. U-kujuline paigutus toetab suhtlemist ja oma mõtete väljendamist vaikses ja tagasihoidlikus klassis. Samuti vähendab see tunnet "ehk õpetaja ei näe mind, kui olen tagumises reas".

Rahutu klass, kus on liigselt suhtlemist, tasub panna üksteise taha, et piirata õpilaste omavahelist otsekontakti ja silmsidet. Olen leidnud, et see rahustab klassi ja tundi on palju meeldivam anda. Õpilased ei sega üksteist. See on hea ka siis, kui suhted on õpilaste vahel halvad, sest klassi saab paigutada nii, et omavahel konfliktis olevad õpilastel on üksteisest eemal ja väheneb ka silmside.

Kui aga koolis juhtub õnnetus, siis läbisin eelmisel aastal esmaabikoolituse, mis on mul juba kolmas selleteemaline. Tavaliselt on kõige tähtsam teada, kus on plaastrid ja jääkott. Mul endal ei ole veel olnud põhjust helistada hädaabinumbrile, aga kolleegidel (eriti kehalise kasvatuse õpetajatel) on seda korduvalt ette tulnud. Ise olen selles olukorrad pidanud suhtlema lapsevanematega, kes on alati olnud väga mõistvad.

Vaimne õpikeskkond

Füüsilisest ruumist tähtsam on vaimne ruum, kus kõik õpilased tunnevad ennast turvaliselt. 

Tavaliselt piisab, kui klassis leppida kokku reeglid ning selgitada või lasta õpilastel endil sõnastada reeglite vajalikkus. Tavaliselt on koolis ka selged käitumisreeglid õpilastele. Kui reeglid on klassis nähtaval kohal ja nendele tihti viidata, distsiplineerib see mõningaid õpilasi, kellele seadused on tähtsamad kui headus ja hoolimine.

Kahjuks alati sellest ei piisa.

Kõige kiirem moodus klassi käitumise parandamiseks tunnis on õpilaste istekohtade muutmine. Näiteks tuleb vahel eraldada tunnis parimad sõbrad, kes kipuvad lobisema. Tavaliselt panen ettepoole istuma need, kellel on tunnis raskem, et oleks lihtsam neid jooksvalt aidata. 

Kui ühes klassis oli õpilaste omavaheline läbisaamine väga halb, korraldasin vestlusringi, kus õpilased istusid ringis ja lapsevanemad ringist väljaspool. Ükshaaval palusin õpilastel öelda mis nende arvates peaks klassis kõige rohkem muutuma (nimesid mainimata), milline on nende arvates mõnus klass ja mida nad ise lubavad selle nimel teha. Kuna lapsevanemad olid juures, rääkisid õpilased tõsiselt ja see ühendas neid ning vähendas probleeme.

Kahjuks olen kokku puutunud ka koolikiusamisega. Kiusamise puhul kasutame koolis KiVa programmi, mis on ohvrite olukorda parandanud. Olen leidnud, et KiVa vestluste meetodid - lühike vestlus, konkreetse probleemi tuvastamine, lubadus, kokkulepitud korduvvestlus - töötavad hästi ka siis, kui tegemist ei ole otseselt kiusamisega. Sellega saab vähendada ka käitumisprobleeme.

Leian, et õpilaste vaimne tervis, usaldus ja teadmine, et neid ära kuulatakse on õppetöö aluseks. Tihti leiavad teismelised juba pärast oma probleemide sõnastamist, et olukord on üsna kergelt lahendatav. Niisiis üritan olla õpilaste jaoks olemas. 

Vahel saab grupi dünaamikat suunata tegevustega väljaspool kooli. Käisin klassiga vaatamas Nukuteatri etendust "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal." Üks õpilastest selles klassis on ka Aspergeri sündroomiga. Pärast etendust arutas klass eesti keele õpetajaga nähtu üle. Nägin, et mõned õpilased olid pärast klassikaaslase suhtes mõistvamad ja kannatlikumad.